TAL sügisreis 2019 - Loode Eesti

Tartu Arstide Liidu kuldne sügisreis Loode-Eestisse 

Laupäeval, 28. septembril toimus Tartu Arstide Liidu sügisene väljasõit, seekord juba 29. korda. 

Hommikust peale oli meie saatjaks mõnus sügispäike ja saime kingiks terveks päevaks imelise ilma, kuigi ilmaprognoos nädala aluses oli väga vihmane.

Nagu juba kombeks oli väljasõit Tartust varahommikul, et jõuda hommikukohvile Keilasse. 

Esmalt peatusime Keila linna vanal laadaplatsil ja imetlesime Keila Miikaeli kirikut, mis on nime saanud püha Miikaeli järgi ja kelle auks on järgmine päev ehk 29. september nimetatud mihklipäevaks.

Keila kirik on Harjumaa suurim keskaegne maakirik, mida hakati ehitama tõenäoliselt kohe pärast Põhja-Eesti allutamist Taani kuningale. Kiriku algusaegade kohta andmed puuduvad, kuid 1280. a paiku valmis “Keila mäel” avar nelinurkne kabel, mis moodustab praeguse kiriku kooriruumi. 

Kirikuõuel kohtasime sakslasest kirikuõpetajat Arnd Matthias Burghardt (pastor aastast 2018), kes selges eesti keeles kutsus meid kirikut külastama.

Kogu päeva oli meiega kogenud giid Arne Timm, kelle jutt meid köitis ja andis palju teavet tema koduümbruse kohta.

Edasi sõitsime kauni Kumna rüütlimõisa juurde. Kõik me oleme näinud erinevaid Eesti mõisaid ja igaühel tekkinud oma ettekujutus neist. Kohale jõudes üllatas meid kaunis, väike ja kompaktne ehitis. Vastuvõtjaks ja giidiks mõisas oli selle MTÜ Kumna Mõis esindaja härra Raivo Kalve. Külastus sisaldas ringkäiku ja loengut slaidiprogrammiga mõisa ajaloost. 

Mõisa kodulehel on kirjutatud: 

Kui me 1999. a. esimest korda Kumna mõisa uut peahoonet nägime, haarasid meid vastakad tunded. Mõis nägi välja kohutav – puudusid kõik aknad ja uksed, galerii müürid lõhutud, seinad soditud. Õnneks oli põhikorpuse müürid püsti, katus peal  ja pidas vett. Hoone esiküljel olid säilinud joonia kapiteelidega poolsambad ja viiluväljal lintidega põimitud loorberipärjad, mis lubas aimata ajaloolise hoone kunagist ilu ja suursugusust. See võiski olla põjuseks, miks me mõisavaremed avalikul oksjonil omandasime.

Klassikalises mõistes võib mõisa sünnipäevaks pidada  10. juunit 1627, mil Eestimaa kuberner Johann de la Gardie määras kindlaks Kumna piirid. Mõisa esimeseks omanikuks sai Tallinna Niguliste kiriku pastor Johann Knopius, kelle nimest on mõisa ja küla  ka Knoobuseks kutsutud. Alates 1838 a-st oli mõis Meyendorffide valduses.

Esialgselt oli mõisahooneks ühekordne puidust ehitis, mis on alles, kuid kehvas seisus, uuem mõisahoone on üks Eesti uuematest mõisatest. Kumna uus mõisahoone on kerkinud 20. sajandi esimesel veerandil juugendstiili järgse neoklassitsismi tõusulaine harjal. 

Mõisa huvitava ajalooga saab tutvuda mõisa kodulehel ja sealt mõned huvitavad faktid mõisnikest ja nende tegevusest Eestis. 

Kumna härrastemajas leidus kaasaegsete sõnul väärtuslikku rokokoomööblit ning vaimustavaid kunstiteoseid. Eriti tähelepanuväärne oli suur raamatukogu, millest osa on säilinud Eesti Rahvusraamatukogus. Kuni 1949. aasta detsembrikuuni seisis mõisa maadel maantee ääres Martin Lutheri pronkskuju. Lutheri monumendi tellijaks oli 1862. aastal Georg von Meyendorff, kes oli tollal Ülevenemaalise Evangeelse-Luterliku Konsistooriumi president. Olles keiser Aleksander II ülemtallmeister ja tema perekonnas “oma” inimene, on tema teeneid Peterburi Jaani kiriku rajamisloa saamisel ja ehitamisel raske üle hinnata. Selle Eesti kultuuriloos märgilise tähtsusega kiriku 150. aastapäeva tähistati 2010 a.  

Tema poeg Teofil von Meyendorff oli ka teenekas ühiskonnategelane. Ta oli üks Venemaa Olümpiakomitee asutajaid ja selle esimene auesimees. Teofil von Meyendorff oli ka Peterburi raskejõustiku spordiseltsi “Bogatõr” asutaja ning meie esimese olümpiamedalisti Martin Kleini (elas ja treenis Peterburis) jõudmises  Stockholmi olümpiale 1912 a.oli ka tema osa. Teofili poeg Georg kui Balti pataljoni kapten Vabadussõjas väärib samuti esiletõstmist.

Kumna mõis on jätnud jälje ka Eesti tennise ajalukku. Nimelt asutati Kumna mõisas 1911. aastal “Kumna spordiring”, mis astus samal aastal Ülevenemaalise Lawn-Tennise Klubide Liitu. Üks Meyendorffidest – William von Meyendorff tuli ka 1920.a Eesti esimeseks tennisemeistriks meeste paarismängus.

Huvitav on veel teave, et  Meyendorffid tegid oma rahvusvahelisi sidemeid kasutades pingsat tööd, et punase terrori kätte jäänud sugulasi Nõukogude Venemaalt välja nõutada(osta). 1935 a. müüs Georg Meyendorff (1894–1982) Aia talu, mis oli mõisa üheks osaks ja millest saadud raha läks Venemaale jäänud sugulastele välispasside ostmiseks.

Kumna mõisa kaunis värvi- ja sisekaunistustevalik avaldas sügavat muljet, selles on väärtuslik ja vaatamist vääriv kunstikogu. Seetõttu on väike Kumna mõis imeline vaatamisväärsus neile, kes satuvad Loode-Eestisse. 

Järgmisena külastasime Arvo Pärdi Keskusest. Oleme kuulnud ja näinud uut ning kaunist ehitist teleri või arvuti vahendusel, aga kohal olles oli see veel kaunim, õhulisem ja kindlasti eriline vaatamisväärsus ja kontserdipaik.

Nagu kodulehelt loeme: Arvo Pärdi Keskus on Eesti helilooja Arvo Pärdi isikuarhiiv ning loominguline kohtumispaik kõigile, kes tunnevad huvi tema muusika ja mõttemaailma vastu.

Arvo Pärdi Keskuse asutas helilooja perekond 2010. aastal Laulasmaal ning esialgu tegutseti arhiiviks kohandatud eramajas, mis kandis nime Aliina. See on nimi, mis Pärdi muusika kontekstis tähistab sümbolina uusi algusi. Just klaveripalast „Aliinale” sai 1976. aastal alguse tintinnabuli-muusika. Esimestel aastatel oli peamiseks ülesandeks arhiivi ülesehitamine ja korrastamine ning digiarhiivi infosüsteemi loomine. Selleks et avada arhiiv uurijatele ning alustada haridus- ja kontserttegevusega, tuli ehitada uus, senisest märksa suurem hoone. Sobivaima lahenduse leidmiseks kuulutati 2013. aastal välja rahvusvaheline arhitektuurivõistlus, mille võitsid Fuensanta Nieto ja Enrique Sobejano Hispaania arhitektuuribüroost. Uue keskusehoone ehitus algas 2017. aasta märtsis ning Arvo Pärdi Keskus avas uksed külastajatele 17. oktoobril 2018.

Selles ühegi täisnurgata ning mitme sisehooviga majas asuvad lisaks arhiivi- ja tööruumidele raamatukogu, 150-kohaline kammersaal, näituseala, videoruum ja õppeklassid. Hoone pindala on 2348 m². Ehitusmaterjalidena on kasutatud looduslikke materjale: klaasi, puitu ja betooni.

See on kindlasti koht, mida võiks oma silmaga vaadata ja selles kuulata väga head muusikat – kontserte on seal palju. Keskuse juurde kuuluv kauneid vaateid pakkuv vaatetorn on külastajatele avatud oktoobrini. 

Lõunat pidasime Tartust pärit inimeste jaoks kaunil mererannal Lohusalu sadama pubis. Päike, meri ja kaunis vaade Lohusalu sadamale said paljude poolt ka fotodele jäädvustatud. 

Edasi viis buss meid Suurupi tuletornide poole. Suurupi ülemine tuletorn on vanim tsaariaegne tuletorn Eestis, Suurupi alumine tuletorn on Eesti ainus praegu töötav puidust tuletorn. 

Suurupi ülemise tuletorni kodulehel on kirjutatud: 

„1759. a tegi kontraadmiral Mordvinov Admiraliteedi Kolleegiumile ettepaneku ehitada Suurupi poolsaarele tuletorn. 1760. a hakkas tuletorn tööle ilmselt lahtise tulega. 19. sajandi  lõpul valmisid  tuletorni kompleksi elamu, saun, õliait, kelder ja lauda hoone, kompleks oli ümbritsetud kõrge paekivi alusel plankaiaga. Teises maailmasõjas, Saksamaa vägede taganemisel, hävis tuletornivahi elamu. 1951. a rekonstrueeriti tuletorn 22 m kõrgusena varasemast veidi erineval kujul. 2011. a paigaldati laternaruumi katusele uus LED-tüüpi valgusseade, tule kõrgust tõsteti 2 meetri võrra ja tule sektorilisus kadus, olles nähtav 360 kraadi.

1950–1978 oli tuletorni ülemaks Elmar Kares, aastatel 1953–1964 töötas tuletornis Voldemar Kares. 1978–2002 oli Helle Kares ametis algul abikomandandina ja hiljem komandandina. 

1990 aastal moodustati Veeteede Amet. Uue navigatsioonimärgistuse tehnika väljatöötamine võimaldas järk-järgult asendada tuletorni töö juhtimine, kontroll ja valve automaatseadmetega. 2004 aastaks oli enamus tuletornivahte pensionile läinud või koondatud. 2010 aastaks ei olnud järgi enam ühtegi tuletornivahti.

Tuletorni vahi ametist on saanud ajalugu...

Praegu on selle tuletorni aed täis kauneid roose ja juba mitmes põlvkond töötab seal ühest perest, Karese perest, pärit inimesi. Ka meie tuletorni giid oli selle pere liige.

19. sajandi keskel keskel kaebasid meremehed jätkuvalt navigatsioonivahendite halva seisukorra üle Venemaa vetes. 1859. a ehitati Suurupisse ülemisest tuletornist 2245 m kaugusele  puidust sihituletorn. Koos Suurupi ülemise kivist tuletorniga moodustavad nad sihi 246,5⁰, mis on abiks väljasõidul Tallinna lahest, Naissaare ja Vahemadala vahelt, lääne suunas Soome lahte. 1967.a viidi tuletorn elektritoitele ja sünkroniseeriti ülemise tuletorniga. 1998.a Suurupi alumine tuletorn restaureeriti. Suurupi alumine tuletorn kuulub The International Association of Marine Aids to Navigation and Lighthouse Authorities (IALA) 100 väärtuslikuma töös oleva ajaloolise tuletorni hulka, kogu kompleks on kultuurimälestisena riikliku kaitse all.

Meile oli üllatuseks, et Eestis on välja antud tuletornide pass, mis küll  Suurupis olid otsa saanu peale paljusid külastajaid. See sisaldab teavet kõikide Eesti tuletornide kohta ja kui külastate neid, siis saate selle kinnituseks passi ka templi, mida kinnitatakse allkirjaga. 

Soovitame kindlasti reisida Loode-Eestis, sest meie väikesel Eestimaal on palju vaatamis- ja külastamisväärseid kohti. 

Tänud TAL eestseisusele ja sekretär Anne Kripsile selliste reisida korraldamise eest.

Tore, et meil leidub inimesi, kes järjest uusi tähelepanuväärseid kohti leiavad ja meile meeldejäävaid reise korraldavad. 

Kai Tamm

Pediaater/vanaema kohustustes

Pildistanud Kea Urbanik ja Anne Krips