MEENUTUSI TARTU ARSTIDE LIIDU LOOMISE AJAST JA ESIMESTE AASTATE TEGEMISTEST.
Arstide liidu loomise vajadus tekkis 20 aastat tagasi mitmete teravalt esilekerkinud majandus-poliitiliste protsesside tõttu. 1980 –ndatel aastatel süvenesid NLiidus majandusliku languse tunnused ja samal ajal tugevnes venestamise surve ääremaades. Nappis haiglavarustust ja järjest enam ravimeid muutus defitsiitseteks, mis andis tunda arsti igapäevatöös; enamus formulaare olid venekeelsed, suurenes umb-venekeelsete arstide – õdede hulk, kes saabusid Eestisse pidurdamatu migratsioonilainena Venemaalt koos Põhja - ja Kirde – Eestisse saabuva tööjõuga.
Avalik protest Eestis vallandus fosforiidi kaevandamise laiendamise, eriti selle lahtise kaevandamise, vastu. Aastakümneid allasurutud rahvustunne vallandus oma isamaa mulla ja õhu - kogu looduse ohtliku piirini viidud saastuse ja lagastamise pidurdamiseks ja meie rahvuskultuuri alussamba, eesti keele, kaitseks. Oma professionaalse eetika tõttu on arstid pigem tolerantsed kui kriitilised. Kui aga ilmnesid mitmed spetsiifilised tervisehäired Ida – Virumaal ja teadusliku uurimistööga oli tõestatud, et sealses pinnases on ohtlikult tõusnud raskemetallide soolade kontsentratsioon, mis võis need haigusnähud esile kutsuda, oli arstide sekkumine vältimatu.
Loovisikute ja loodusteadlaste poolt oli valitsuse mõjutamiseks ning Eesti põliselanike aktiviseerimiseks ja iseseisvale mõtlemisele õhutamiseks kasutusele võetud kodanike toetusallkirjadega protestikirjad, hoogustus ka muinsuskaitseliikumine. Arstkonna kaasatõmbamine nn. fosforiidisõtta sai alguse minu (kirjutise autori ) poolt kirjutatud ja mitmete Tartu raviasutuse arstide toetusallkirjadega kirjast Eesti Ülemnõukogu keskkonnakaitse komisjonile aprillikuul 1987.a. Kirja sisuks oli, toetudes eespoolnimetatud pinnaseuuringutele Ida- Virumaa kaevanduspiirkonnas, arstide poolt nõudmine, et kuni ei ole põhjalikult uuritud ja avalikustatud fosforiidi lahtise kaevandamisega ja kogu kaevanduse laiendamisega seotud terviseriskid ja põhjavee saastus, ei tohi kaevandamist jatkata. Tartu arstkonna ametlike liidrite poolt sai see kiri ja ka minu isik kurja kriitika osaliseks. Fosforiidisõja eestvõitleja, loodusteadlane Juhan Aare, aga kommenteeris seda kirja korduvalt kui tugevat toetust fosforiidi kaevandamise peatamiseks ja nimetas seda arstkonna ärkamiseks. Kiirelt arenevate poliitiliste protsesside laines oli loogiline, et ka arstkond peab organiseeruma nii oma professionaalsete huvide kui kogu Eesti rahvuslike huvide eest seismiseks.
Vasakult ees: Heino Noor, Enn Pütsepp (aseesimees), Helli Kelk (sekretär), Rein Teesalu(esimees), Ene Lilleleht (laekur), Jaan Maaroos (aseesimees).
Tagareas vasakult: Heino Kokk, Aare Märtson, Rein Kermes, Aalo Eller, Heiki Kask, Margit Närska, Ralf Allikvee.
Vaimsest tardumusest äratamiseks oli olemas eeskuju ennesõjaaegsest iseseisvusajast. Inimesed tuleb koondada konkreetse eesmärgi nimel seltsidesse, ühingutesse, liitudesse. Dr. Aare Märtsoniga koostasime (praeguse kirjutise autor ) üleskutse arstidele , milles loetlesime paljusid Eesti elanike tervist ohustavaid keskkonnaprobleeme ja arstide piiratud võimalusi mõjutada mitmete disproportsioonide lahendamist. Toon siinkohal lõigu sellest üleskutsest, milles on kasutatud ka ennesõjaaegse arstiseltside liidu tegevuse formuleeringuid: ”Kas peaksime kokku kutsuma kõikide arstiteaduslike seltside esindajad? Või taaslooma Eesti Arstiseltside Liidu, mille sihiks oleks „… kõikide Eesti piirides tegutsevate arstide seltside ühendamine, nende liikmete kutsealaliste ja majanduslike huvide kaitsmine, nende ideeline juhtimine, arstide kollegiaalsete vahekordade arendamine ja süvendamine, arstiteaduse ja ühiskondliku tervishoiu põhimõtete arendamine ja edendamine”?”
Meie esitatud üleskutse arstidele ei ilmunud ajalehes „Edasi „, küll aga ilmus 3 nädalat hiljem samas ajalehes (14. mail1988 ) enam-vähem samasisuline üleskutse dr. Laur Karu´lt koos teatega koguneda 16. mail 88.a. arstide liidu asutamiskoosolekule. Arstide liidu loomise mõte oli niisiis idanenud samaaegselt mitme kolleegi peas!
16.mail 88.a. asetleidnud 1. asutamiskoosolekul oli palju nõutust. Kokkutulnud arstid nõudsid põhikirja projekti, et saaks väitlust jälgida. Projekti jagamiseks ei olnud. Koosolekule ei jõudnud Tartu rajoonis töötavad arstid, sest „Edasi „ ei jõunud selleks ajaks nendeni. Koosolekut juhatas Heino Noor, teda toetas Laur Karu. Initsiatiivgrupi ettepanekul esitati nimekiri arstidest, keda valida loodava arstide liidu juhatusse. Kohalolijad leidsid, et asi on „toores”, sooviti tutvuda põhikirjaga, tutvuda kandidaatidega ja sel päeval mitte asuda valima, vaid tulla teine kord uuesti kokku. Sooviti, et loodav arstide liit oleks alternatiivne institutsioon tervishoiu administraatoritele ja et selle liider ei peaks olema keegi peaarstidest ja et valimised oleksid salajased. Initsiatiivgrupp aga selgitas, et esimees tuleks kindlasti ära valida just sellel päeval, so. 16. mail. Initsiatiivgrupi veenmisjõud oli tugevam ja esimeheks valiti üksikkandidaadina lahtisel hääletamisel Laur Karu.
Jätkukoosolek oli 18. mail 88.a. Määratleti asutajaliikme staatus, kelle toetus oleks vajalik uute liikmete TAL astumisel, samuti määratleti tegevliikme, toetajaliikme ja välisliikme staatus. TAL liikme staatuse üle oli vaidlus mõlemal koosolekul. Initsiatiivgrupi ettepanek oli: võtta TAL tegevliikmeteks ka kõrgharidusega mittearste, kes töötavad tervishoiusüsteemis. See ettepanek lükati üldkogu poolt tagasi, kuna siis ei oleks see organisatsioon olnud arstide liit. Defineeriti TAL põhjendus ja tegevuse põhiprintsiibid. See kõlas nii: Tartu Arstide Liit on Tartu linna ja Tartu rajooni arstide vabatahtlik ühendus, mis tahab olla toeks arstiteaduse ja ühiskondliku tervishoiu põhimõtete arendamisel ja edendamisel, arstieetika tõstmisel ja arstide huvide kaitsmisel. Samal koosolekul võeti vastu ka ühisläkitus ENSV asutustele, organisatsioonidele, ühingutele, seltsidele, kõigile meditsiinitöötajatele, kogu Eestimaa elanikkonnale. Ühisläkitus avaldati tervikuna 26.mail 88.a. ajalehes „Edasi”.
Jätkukoosolekul valiti salajasel hääletamisel TAL eestseisus (vt. foto ), kuhu kuulusin ka mina (autor).
Ülesannete jaotamisel jäi minule allkirjaõigusega sekretäri osa (prof. Kaljo Villako ettepanekul) ja Enn Pütsepaga kahepeale seltsielu korraldamine. Nii nagu kõik eespool kirjutatu, on ka järgnev isikliku osalemise ja ametlike protokollide põhjal kirja pandud. See stagnatsioonimaiguline asutamiskoosolek vähendas paljude arstide huvi ja indu TAL arendada, tegevuse uudsuses kaheldi, kuna liidreid ei saadud valida uudselt.
Esimesel eestseisuse koosolekul olid peamiselt seisukohavõtud päevapoliitikas toimuvale ja neile vajadusel kirjalike märgukirjade koostamine ja saatmine valitsuseasutustele, näiteks räigelt ebademokraatlikud delegaatide valimised NLKP 19. konverentsile, kuhu ei sattunud rahva liidrid, kes olid aasta jooksul aktiivselt kehtivat režiimi kritiseerinud (ka Laur Karu oli delegaat ); nõudmine tervishoiuministeeriumile kogu suhtlemine ja dokumentatsioon muuta eestikeelseks; keelduda Eestist arste saata puhkuse asendajateks Kasahstani; astuda vastu arstide massilisele kordusõppustele saatmisele (toimusid ju läbirääkimised USA ja NSVL liidrite vahel relvastuse kärpimisest ). Kõik sõjaväega seotud teemad olid üldiselt tabud, nende küsimuste arutamise hääletas TAL eestseisus enamasti maha.
TAL korraldatud Arstide Päev Sangaste lossis sama aasta augustikuul kulges sini-must-valges meeleolus, konverents oli keskkonnateemaline, peaesineja oli prof Hans Trass. Meenutasime ka Sangaste kuulsusrikka rukki ja selle aretaja krahv Bergi lugu ja muudki piirkonna ajalooga seonduvat. Meelelahutusprogrammi kandsid Lembit Eelmäe ja Väino Uibo Hando Runneli sõnastuses. Programmis oli tihedalt arstide mõtteavaldusi ja see lõppes Matt Mägi poolt koostatud deklaratsiooniga.
Rohkesti kulus isiklikku initsiatiivi, et väheste toetajatega - Ain E. Kaasik, Andrus Ellamaa - luua kontakt Rootsi kolleegidega ja Sihtasutus Eesti Ühisabi Rootsis, mille esimehe Eldur Vellistega tekkis tihe ja aastakümneid hästitoimiv abistamisprojekt. See kontakt sai alguse nimetatud sihtasutuse poolt pakutud ravimiabist. Mõningatele tõrgetele vaatamata asus TAL vahendama sel ajal väga vajaliku haiglavarustuse ja ka ravimite abiprojekti, mis jaotati kindla korrapärasuse ja korrektse tagasisidemega saatjatele Rootsi kogu Eesti raviasutustele. Hiljem lülitus sellesse projekti aktiivselt ka EAL. Selle Eesti raviasutuste ja ka muu elanikkonna abistamisprojekti käivitamist ja usalduslikku suhtlemist Eldur Vellistega pean Tartu Arstide Liidu kõige olulisemaks ja tollel ajal eluliselt vajalikuks ettevõtmiseks. TAL vahendusel ja Rootsi Eesti Arstide Seltsi kolleegide asjatundlikul ja heatahtlikul kaasabil hakkasid tekkima ka esimesed täienduse – koolituse võimalused Rootsis meie arstidele.
Kontaktid tekkisid kolleegidega USA-s, Kanadas, Austraalias jm. isiklikul initsiatiivil, aga ka TAL vahendusel, mis päädis ülemaailmse Eesti arstide foorumiga – Forum Medicorum Estoniae - septembris 1989, mille läbiviimisel oli suur osa Tartu Arstide Liidul .
Laur Karu astus TAL esimehe kohalt tagasi 05. oktoobril 1988.aastal ja valmistus saama ENSV tervishoiuministriks. TAL üldkogu valis uueks esimeheks prof. Rein Teesalu 26. oktoobril 1988.aastal, kes esitas oma põhimõtted ja nägemuse TAL edasiseks tegevuseks väga veenvalt ja selgelt. Oluline side TAL ja TÜ arstiteaduskonna vahel hakkas toimima.
Eesti suveräänsuse taotlustele avaldas TAL igal võimalusel toetust. Näiteks saatsime NSVL Ülemnõukogu presiidiumi esimehele telegrammi 28.nov.88.a. (mida aitas koostada iseseisvusvõitluse üks liider Arvo Valton ja täiendas Heino Noor ), milles TAL väljendas toetust Eesti Ülemnõukogu poolt 16. nov. 88.a. vastu võetud otsustele ja konstitutsiooniparandustele.
TAL esindajana tegutses Heino Noor aktiivselt valitsuskomisjoni koosseisus, kes uuris Sillamäel esinenud juuste väljalangemise põhjusi lastel; TAL kogus usaldusväärset teavet raviasutuste ravimitega varustamisest ja otsis võimalikke defitsiidi vähendamise teid, sh. kasutada abistamisprojekte ; järk-järgult aktiivsemalt sekkus TAL sõjaväeteenistuses lokkava füüsilise ja vaimse ahistamise ja vägivalla vastu, esitades kirjalikke nõudmisi ja avaldusi ülikooli juhtkonnale, kui ka sõjakomissariaadi arstlikule komisjonile. Küllap olid TAL seisukohavõtud märgatavad otsustes, et stuudiumi ajal sõjaväeteenistusse kutsumine lõpetati ja sõjaväeline õpetus muutus ülikoolis fakultatiivseks aineks.
Koos Õpetatud Eesti Seltsi ja Eesti Muinsuskaitseseltsiga tähistas TAL 20. dets. 88.a. TRÜ aulas väärikalt F.R. Faehlmanni 190. sünniaastapäeva. Selles ürituses oli TAL poolt kandvaks korraldajaks Mia Sultsmann. Eesti Vabariigi 71.aastapäeva tähistamine TAL üldkogul
22.veebr. 89.a.leidis kajastamist isegi Eesti Raadios, kuna see oli üks esimesi EW aastapäeva aktusi Tartus. Sellel üldkogul võeti vastu otsus asetada mälestustahvel Eesti Päästekomitee liikmele Konstantin Konikule Maarjamõisa kliiniku hoones , kus K. Konik oli töötanud kirurgina. Skulptor Aulin Rimmi poolt valmistatud mälestustahvel avati Forum Medicorum Estoniae Tartu päeval 06. sept. 89.a. kliiniku hoones ,Puusepa tän. 6.
1989.a. märtsis toetas TAL ühisaktsiooni Tartu sõjaväelennuvälja likvideerimiseks , minu sellesisuline kirjutis ilmus ka AL Teatajas .Samal kuul pidas TAL eestseisus erakorralisel koosolekul vajalikuks avaldada üleskutse kogu Eesti elanikkonnale: hoida oma füüsilist ja vaimset tervist ja mitte kaasa minna aktiviseerunud interrinde provokatsioonidega. Meie läkitus ilmus 14. märtsil 89.a. „Edasis”.
TAL sümboolika ja välismärgid: lipp, rinnamärk, embleemid kutsetele ja kirjatarvetele, valmisid kavandite konkurentsi põhjal. Tartu AL ja EAL sümboolika hiljem ühtlustati, erisuseks jäi piirkonna nimetus. TAL tunnuslipu ja TAL Eesti rahvuslipu õnnistamine toimus EELK praosti Harald Tammuri poolt Tartu Pauluse kirikus 21.mail 1989.aastal.
TAL'I lippude sisseõnnistamine Praost Harald Tammuri poolt Tartu Pauluse kirikus 21.mail 1989
Vasakult: Heino Noor, Helli Kelk, Enn Püttsepp
TAL liikmed Tartu Pauluse kirikus 21.mail 1989
Seltskondliku reglemendi kehtestamiseks korraldas TAL aastapäevaballi Vanemuises 27. mail 89.a., kus püüdsime järgida kõiki väärikaid seltskonnatavasid. Kõik arstid olid oodatud ja lisaks saatsime kutsed paljudele Tartu loomingulistele ja ametiliitudele –seltsidele ning tuntud Tartu kodanikele. Tagasisidet kahjuks ei tekkinud. Vanemate kolleegide arvates oli ball meeleolukas, pidulik ja etiketipärane.
TAL'I aastapäevaball 27.mail.1989. aastal "Vanemuises".
Vasakult: Agu Laisk abikaasaga, Malle Tohverr (Aaustraalia), Heino noor, Helli Kelk, Tiina Talvik, Selma Laanes.
Kirjutise autor esitlemas
Tartu Arstide Liidu lipu reversit
Üldkogul mais 1989.
Kirjutasin siin TAL algusaastate olulisematest ettevõtmistest, mis olid suurema kõlapinnaga ja paljudel juhtudel vastuseks sündmustele ja olukordadele, mis nõudsid kohest reageerimist igalt Eesti tuleviku peale mõtlevalt inimeselt. Igapäevaselt hoidis TAL eestseisus, kes oli mandaadi saanud oma liikmeskonnalt, end kursis nii tervishoiusüsteemis toimuvaga, kui ka kogu kiiresti muutuva poliitilise olukorraga. Selline oli aja- ja TAL vaim 1988.-1989. -1990.aastatel. See, mille sees TAL tekkis ja milles ta osales, oli kõik üks Eesti asi. Kuigi tundus, et seisime arstkonna esirinnas ja signaal üldsusele arstide soovist kaasa aidata ühiskonna muutumisele ja arstide staatuse tõstmisele väärikamale astmele, oli kuuldav – nähtav, esines parasjagu nurinat ja nõutust TAL tegevuse mõttekuse kohta. Üks ja põhiline etteheide oli liigne politiseerumine ja selgusetus, kui palju niisugune liit arsti institutsioonile ja igale arstile eraldi midagi soodsat loob. Tookord, oktoobris, 1990 , kui tegime kokkuvõtte TAL esimese eestseisuse tegemistest ja kogu TAL eksistentsi mõttekusest, tõdesime, et TAL- l on kindlad kontuurid, kindel isamaaline hoiak ja siht arstkonda liita. Jäi kõlama ka mõte, et tõenäoselt tuleb arstide liidul endale võtta olulisemad a/ü funktsioonid ja muutuda sisuliselt kutseliiduks.
Järgnenud aastad on näidanud, et arstide liitu kuulumine arstile, on sama endastmõistetav, kui arstiks olemine üldse.
September, 2007.a Helli Kelk