Lahemaale 2018
Seekordne reis, mida ka imeilus kevadilm igati soosis, viis meid Eesti vanimasse ja suurimasse rahvusparki – Lahemaale (asutatud 1. juunil 1971), mis laiub 74 800 hektaril. Kolmandik rahvuspargi pindalast kuulub merelahtedele Juminda, Pärispea, Käsmu ja Vergi poolsaarte vahel – siit on Lahemaa oma nime saanud. Meie jõudsime tutvuda neist kahe viimasega.
Lahemaa rahvuspargi külastuskeskuses Palmses liitus meiega giid Anne Kurepalu, kes on jagas meiega oma teadmisi ja nakatavat Lahemaa-vaimustust.
Külastuskeskuses, mis asub Palmse mõisa endises tall-tõllakuuris, vaatasime-kuulasime 17-minutilist slaidiprogrammi “Loodus ja inimene”, mille heli on kuulatav ka inglise keeles, lisaks vajadusel subtiitrid veel neljas keeles. Tänapäeval on Lahemaa Euroopa üks tähtsamaid metsakaitsealasid. Rahvuspargi metsad ja rannad on inimtegevusest vähe mõjutatud, kuna nn nõukogude ajal oli tegu suletud piiritsooniga. Külastuskeskuse näitus – purjelaevade koopiad ja lood sinna juurde, kuulsad kaptenid, kaart-makett suurtest rändrahnudest metsas ja meres, igaühel nimi ja oma legend – kõik see oli põnev. Külastuskeskuse lähedale, üle tee, on end mõisa endisse viljakuivatisse sisse seadnud Palmse ainus pood, tähtis kokkusaamiskoht koht kohalike elanike jaoks ja mille ellujäämiseks on ülimalt tähtsad ka mõisa külastajate ostud.
Teel Käsmusse sõitsime mööda Palmse näljakangrust, kõrgest korrapäraselt ja kaunilt laotud kivikuhjatistisest. Kivikangruid olnud siinkandis algselt üle kümne. Hiljem olla kivid läinud Loksa sadama ehituseks. Rahvapärimuse järgi aidanud kohalik mõisnik suure näljahäda ajal 1695-1697 oma talupoegadel hinge sees hoida. Kivikangrute püstitamisega väljendanud inimesed mõisnikule oma tänumeelt. Keegi ei tea, kas see legend ka tõele vastab, ent ilus on ta sellegipoolest.
Käsmu meremuuseumi “hing” Aarne Vaik tutvustas legendaarse küla ajalugu. Rikkalik ekspositsioon peegeldab kõike merega seotut: kalapüüki, meresõitu, kuulsaid meremehi, salakaubavedu ja merd kui looduse osa. Aarne Vaik kirjutab muuseumi kodulehel: “Muuseum on sündinud tänu faktile, et nõukogude piirivalve Eestist lahkus 1992.aastal ja hoone vabaks jäi. Samas on see maja olnud merendusega seotud ehitamisest saadik 19. sajandi lõpust, algul tsaariaegse piirivalvekordonina ja hiljem merekoolina. 1993. aastal asusin Võsu valla otsusega piirivalvekordeonisse muuseumi looma“
Esmakordselt on Käsmut mainitud ajalooallikates 1453. aastal, püsiv asustus kujunes välja juba 1524. aastaks. Käsmu on Eesti ainus tugeva merekultuuriga küla, praegu on püsielanikke ligemale sada, aga oli aeg, kus neid oli üle viiesaja. 1884-1931 tegutses Käsmus merekool, kus õppis kokku 1664 õpilast. Käsmust pärit Joosep Kristerbrun (1839-1917) oli üks merekooli asutajatest. Koolist on võrsunud üle 130 haritud meremehe, kes kündsid merd kaptenina või tüürimehena, lisaks lugemata hulk muid meremehi. Elamise ehitasid rannikule peamiselt laevaomanikud ja laevade kaptenid, siit ka nimi – “kaptenite küla”. Randlase peamine toitja oli meri, kivine ja liivane rannamaa ei tulnud üksi sellega toime. Mõisale maksti renti kalastusõiguse, mitte maa eest, pealegi oli seda maad vähe. Esimene laev ehitati Käsmus 1697. aastal, külas oli viis laevaehitusplatsi. Märkima peab esimest kaugesõidukaptenit Rudolf Pahlbergi, kes projekteeris ja ehitas ilusaima purjelaeva, barkantiin “Tormilinnu”. Selle võrratu makett asub meremuuseumis aukohal. Tema üks poegadest, Harry Pahlberg, oli see kaugesõidukapten, kes 1945. aastal viis Käsmu inimesi väikese rannasõidupurjekaga “Erna” Rootsist USA-sse. Sellest ohtlikust 127-päevasest teekonnast võib lugeda Voldemar Veedami jutustusest “Purjetamine vabadusse” (2017). Raamatut on välja antud 30 keeles. See on üks kuulsamaid eesti merelugusid. 1892. aastal kerkis Käsmu tuletorn. Meri on küla kohal sügav ja nii sai Käsmu lahest Põhja-Eesti tähtsaim laevade talvitumispaik, seal talvitas isegi kuni 70 laeva. 1840. aastal läks moodi Käsmus suvitamine, kui kindral Nikolai von Dellingshausen laskis just siia oma perekonnale suvemõisa rajada. 19. sajandist alates on Käsmut külastanud paljud tuntud kunstnikud, heliloojad, literaadid. 20. sajandi esimeste kümnendite lõpuks olid Käsmus omad laevad, oma merekool, majakas ja kaptenid. Elu kees, ehitati laevu, kerkisid kaptenite valged majad, küla sai Käsmu Meremeeste Seltsi hoone. Merekoolis käinud mehed olid aktiivsed nii Vabadussõjas kui ka noore vabariigi loomisel. Mõned merendusajalukku kuuluvad nimed on nt Johan Pitka ja Oskar Tiedemann. 1940. aastal katkes mitmesaja- aasta pikkune mereajalugu Käsmus, ühe hoobiga hävis kohalik ranna-eluolu, samuti põlvkondade töökogemus laevaehituses ja meresõidus. 1950. aastast muudeti küla piiritsooniks, kehtis merelemineku keeld. Nõukogude aja lõpuks oli 500 elanikuga kaptenite külast järel vaid 50 pensionäriga unustatud paik, kus käidi vahel suvitamas. Aarne Vaik on tuleviku suhtes lootusrikas: meremuuseumis on noorte jaoks loodud mitmeid tegevusalasid ja osavõtt on elav.
Tegime ringi Käsmu Kabelimäel ja kalmistul. Kabelimäe puitkabel ehitati 1863. aastal külaelanike rahaga. Kabeli uhkuseks on Tallinnast Rootsi-Mihkli kirikust pärinev eesti vanimaid oreleid, mis on tõenäoliselt ehitatud orelimeister Johann Andreas Steini poolt 18.sajandi lõpus. Läheduses asub ka Kindrali kivikabel, rajatud 1846. aastal kindral Nikolai von Dellingshauseni mälestuseks. Ajapuudusel me sinna sisse ei astunud.
Kabelit ümbritseval kalmistul on Käsmu külale kuulsust toonud 70 kapteni hauad. Siin asub ka Eesti üks ilusamaid hauamonumente põlvitava noore neiu figuuriga, püstitatud kaugesõidukapten Oskar Tiedemanni noorelt surnud tütre Signe mälestuseks. Monumendi autor on skulptor Juhan Raudsepp.
Pärast virgutavat kohvipausi Käsmus oli aeg võtta suund Vergi poolsaarele Altjasse ja Oandu looduskeskusesse.
Altja – põline ning tüüpiline kaluriküla Vergi lahe ääres, esmakordselt märgitud kirjalikes allikates 1465. aastal. 1956. aastal eraldati Altja küla okastraataiaga merest. Alles möödunud sajandi seitsmekümnendate keskpaiku koristati rannast see 2meetri kõrgune okastraattara ära. Neil raskeil aastail viidi küla inimestest tühjaks, jäid üksikud vanainimesed ja väidetavalt üks laps.
Rannakülale iseloomulikult paiknevad majad piki ühte külatänavat. Hooned on tahutud palkidest seintega, katused pilliroost. Rehielamute tänavapoolsel seinal võib näha puidust tahutud majamärke. Rehielamu juurde kuulus õuel ait, sageli mitu, laut, kelder. Täielikult on jõutud ennistada Toomarahva taluõue hoonestus 19. sajandi lõpust, kuid palju vajab veel taastamist. Altja küla Kõrve kalurimajast on pärit Eesti tuntud maalikunstnik Richard Uutmaa (1905-1977), kelle maalid peegeldavad suures osas koduranniku vaateid, rannatöid, nt. “Võrguparandajad”. Sel aastal on võimalik näha tema maale augusti keskpaigani Tartu Kunstimuuseumis pealkirjaga “Traditsiooni sünd. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kunstikogust”.
Altja neeme lähedal vees on Suurkivi. Rannarahvas räägib, et kui sisemaal toovad lapsi valged toonekured, siis Altja küla kõik lapsed olla selle kivi tagant pärit. Kui lapsed endale õde või venda soovinud, käinud nad kivile koputamas. Peagi olla laste soov täitunud. Seetõttu kutsutakse kivi ka Titekiviks.
Altjalt suundusime Oandu looduskeskusse – loodusradade sõlmpunkti, kust saavad alguse seitse eriteemalist matka ja õpperada nagu “Taimetarga rada”, “Rada põlismetsa”, “Kopraraja aastaring” jt.
Mõisate ja muistsete talude rohkus Lahemaa kandis on giidi sõnul seotud klindiservaga, mis on allikaterohke ja kerge mullastikuga. Üle 2000 aasta on talumees siin põldu harinud. Mõisad rajati eelkõige kaunist ja vaheldusrikast loodust ning vee kerget kättesaadavust silmas pidades. Mõisate ketti, alates Keila-Joast piki põhjarannikut kuni Narvani, tuntakse Eesti mõisate kuldse ketina.
Kosutava lõuna sõime Palmse Park-hotellis, endises Palmse mõisa viinavabrikus. Palmse ka muidu ülimalt tuntud mõisa kohta saime teada veel seda, et mõisnik Carl Magnus von der Pahlen oli asutanud kooli ja nõudis, et talurahvas saadaks oma lapsed kooli. Koolist ühe päeva puudumise eest olevat olnud trahv, mis võrdunud mõisa pargi koristaja ühe päeva arvestusliku töötasuga.
Seejärel sõitsime uudistama Sagadi mõisat, mille ajalugu ulatub 500 aasta taha. Esmakordselt on mõisa mainitud 1469. aastal. Viimane omanik, Ernst von Fock, lahkus Saksamaale 1939. aastal. Peahoones tegutses kuni 1974. aastani kool. Nüüd on mõisakeskus RMK (Riigi Metsamajandamise Keskus) valduses, samuti ka metsamuuseum, looduskool, hotell, restoran ja hostel. Kogu mõisa-ansambel koos kõigi hoonete, alleede, pargi ja tiigiga on praegu üks väheseid terviklikke Eestimaa mõisu. Mõis oli 7700 hektarit suur. Saabudes avanes meile ülev vaatepilt – härrastemaja punane kivikatus, seinad roosad-valged, muruplatsi lõpus uhke peavärav kellatorniga ja kuldse nupuga selle kohal. Häärberi kõrgelt terrassilt peegeldub eemal päikeses sillerdav tiik, milleni viib sirge elupuude allee. Mõisale kuulunud mööblit pole säilinud, kuid seda on püütud asendada mujalt saadud ajastule kohase sisustusega. Originaalne, aga vajalik ese mõisaproua magamistoas oli tema privaatne käimlakapp. Peale selle on Sagadi mõis Eesti maakohtadest üks enim kasutatud filmimise paiku – siin on valminud “Tuulepealse maa”, “Näkimadalate” ja mitmete teiste telefilmide/-sarjade kaadrid. Juulis korraldatakse muuseumiöö-külastusi, peetakse loenguid, toimuvad külalisetendused ja alati on mõis ning külastuskeskused rahvast tulvil.
Von Fockid rajasid 1845. aastal Lahemaa metsade keskele Esku kabeli, mis oli mõeldud Sagadi mõisnike pere ja mõisa talupoegade matmispaigaks. Esku kabeliaiast sai parun Eduard von Focki kapriisi ajel kalmistu, millist teist Eestis ei leidu: kõik kalmud on ühesuguse kujundusega – puuristid ja väikesed unikaalsed raudkivist hauaplaadid.
Toreda päeva lõpetasime Kadrina valla Läsna-(Loobu) külas, mis Eesti külade maapäeval nimetati 2017. aasta külaks. Külastasime kaunist kahel hektaril laiuvat koduaed-parki ja perenaise käsitööde näitust: kudumid, õhkõrnad siiditrükksallid, vitraažid, keraamika. Kõige sügavama mulje jättis aga ümbrus: pöetud sametroheline pehme muru, mis ulatus kaugele hooneid ümbritseva metsani, looduskivide ja püsikute grupid, igaüks neist omanäoline ja põnev.
Päev oli ülimalt muljeterohke. Suur tänu korraldajatele ja giidile!Taas saime kinnitust teadmisele, kui ilus ja rikas on kodumaa loodus ja ajalugu ning kui töökad, andekad ja leidlikud olid ja on eesti inimesed. Jätkakem samas vaimus!
Milvi Topmann, Ene Ora.
Pildide autorid: Milvi Topmann, Neeme Tõnisson, Kea Urbanik, Anne Krips
