Tartu Arstide Liidu sügisene väljasõit lodi Jõmmuga 18.09.2016

Tartu Arstide Liidu sügisene väljasõit

Tartu Arstide Liidul on pikaajaline traditsioon külastada igal sügisel ühiselt ühte Eestimaa paika, et tutvuda selle ajaloo, vaatamisväärsuste või omapäraga. Seekord otsustasime üheskoos minna reisile lodjaga Jõmmu, mis on tartlastele hästi tuntud puust purjekas, valmistatud vanade traditsioonide kohaselt. Igal juhul on ta ainus ja kordumatu kogu maailmas ning lõhnab veel tänagi kergelt vanematele reisijatele vaid suusabaasi meenutava tõrva järele. Aga see on mõnus.

Reis sai alguse varahommikusest Tartust, kust suundusime bussiga Suursoo Looduskeskuse juurde. Ilm ei tõotanud hommikul just parimat ja kampsunid, joped ning kapuutsid kulusid marjaks ära. Kohale jõudes ootas lodi meid koos heatujulise ja inspireeriva meeskonnaga, eesotsas kapten Lauri. Kogu reisiseltskond seadis end mõnusalt sisse - kes trümmi, kes laevalaele ja meie reis võis alata. Andsime otsad lahti. Kohe alguses pakuti sooja teed-kohvi, maitsvaid pirukaid ja suitsukala. Nauditi suurepäraseid vaateid ja tervitati rõõmsalt kõiki vastutulevaid laevu, paate ning kõige iseäralikumaid teisi veesõidukeid, mida Emajõest inspireeritud mõistus on vee peale sündida lasknud. Oli üllatav näha, et Emajõel on sedavõrd tihe laevaliiklus. Lõbusa lõõtsamehe saatel sai meenutatud nii „Le Havre’i kuumi öid“ kui ka „tüdrukuid laterna all“. Lapsed lõid laevalael tantsu ja ega täiskasvanudki lasknud endil külma krae vahele pugeda ega tujul tõusmata jääda.

Sõit viis mööda Emajõge Peipsile. Kui veteväli avardus, taandusid hommikused pilved ning päike pani sillerdama nii laineharjad kui ka reisijate silmad. Võis kõrvale heita kapuutsid ja kasukad ning lokkidel sõidutuules lehvida lasta. Keset mõnusalt õõtsuvat vetevälja oli võimalik hetkeks isegi kujutleda, et suvi kestab veel… Kuid kohe kõlas lõunakell ja kambüüsist serveeriti kosutav lõunaeine kartulisalati ja koduste imemaitsvate kotlettidega. Keelekasteks oli tühjenematu korv karastavate jookidega kogu reisi vältel sõitjate käsutuses, nii et janu ei pidanud küll keegi kannatama.

Tee viis läbi kummaliste saarte vahelt ja mööda kalurimajakestest, milledele ilmselt enamusel meist pole olnud kunagi võimalust järvelt pilku heita. Ühe sellise juures maabusime, ning laevapere juhatas lahkesti kätte külluslikud jõhvikarajad. Ilm oli suurepärane, kaasavõetud korvid-ämbrid täitusid nobedalt nii suurte marjadega, milliseid paljud polnud veel enne näinud. Päike paistis soojalt ja sammal oli pehme, kuid soos möödub aeg kiiresti ja nõudlikult kumav laevakell andis peagi märku, et on aeg hakata kogunema ning alustada reisi tagasi looduskeskuse poole. Jällegi mängis ja laulis tubli lõõtsamees merest, meremeestest, reisidest ja kõigest sellega seonduvast. Nautisime karastavaid jooke, pilgutasime Päikesele silma ja tundsime end mõnusalt kulgemas mööda aja kõverat telge ning Emajõe kauneid käärusid. Fotohuvilistel oli võimalus oma parim tehnika tolmust puhtaks pühkida ja jäädvustad nii sõprade portreesid kui jõhvikaid suures plaanis – aega oli mõnusalt palju ja ei ühtede ega teiste puhul polnud põgenemise ohtu karta. Tublimad olid taibanud kaasa võtta isegi õnged, et proovida kätt kalapüügil, ja ei saa märkimata jätta, et oli ka õnne. Õnnelikud toreda päeva ja jõhvikasaagi üle olid aga kõik ülejäänudki, isegi ilma kalata.

Millised seiklused meid järgmisel aastal ees ootavad, on nii suur saladus, et seda ei tea hetkel veel mitte keegi. Aga tulemata nad ei jää. Kui suur saladus avalikuks saab, olge varmad registreeruma!

Loo autor on Vallo Adamson.

 

Fotode autorid on: Peeter Saadla, Kea Urbanik, Anne Krips.

Please publish modules in offcanvas position.