Kevadreis Raplamaale 28. mail 2017

Tartu Arstide Liidus traditsiooniks saanud kevadväljasõit, mida soosis ka erakordselt ilus ilm, viis meid sedakorda tutvuma Raplamaaga.

Allpool püüangi lühidalt edasi anda muljeid ja kirjeldada kasvõi osakestki kohaliku giidi Pille Vankeri ammendamatutest lugudest oma kodukandi looduse, ajaloo, kultuuri ja inimeste kohta. Lisaks on piirkond  täis rohkeid legende. 

Raplamaa pikk ajalugu on väga rikas Eestile oluliste sündmuste poolest. Just Raplamaal algas eestlaste suur vastuhakk võõrvõimule – Jüriöö ülestõus 1343. aastal. Kohalikud elanikud teavad tänapäevani Paka mäge Raikküla lähistel, mis olnud eestlaste vanemate nõupidamise ehk Raikküla kärajate paik. Kui seal seista jaanipäeva õhtul on võimalik kuulda muistsete vanemate hääli. Tasub kuulama minna! Peagi laastas maad Liivi sõda (1558-1583), kus suurim, Ruunavere lahing oli nii äge, et “verd olla olnud hobusele põlvini”. 1858. aastal peeti siin Mahtra sõda, mille kaja ulatus kaugemale väljapoole Eestit ja mõjutas edasist talurahvapoliitikat. 1905. aasta sündmused olid siinkandis tormilisemad kui mujal Eestis – oli mõisate põletamise aeg. Ehkki enamasti saadi lüüa, on siinsetes inimestes tänini säilinud eriline visadus, kangekaelne vaim, ettevõtlik meel.

Raplamaa ilus loodus meelitas baltisakslasi siia mõisaid rajama, eriti 18.-19. sajandil. Siin on olnud ligemale 100 mõisat, piirkond on Eesti kõige mõisarikkam.  Raplamaa on rikas keskaegsete kirikute ja kabelite poolest. Maastikku ilmestavad rohked  liigirikkad mõisapargid.

Matka alustasime Kuimetsa maastikukaitsealalt Neitsimäe jalamil Iida karstiurgete juurest. Minevikus olla urked moodustanud ühe suure koopasüsteemi paljude erisuuruste käikudega. Läti Henrik on oma kroonikas neid koopaid kirjeldanud seoses sakslaste sõjakäiguga 1220. aastal siinmaile. Inimesed on pidanud karstiala pühapaigaks, selle  kohta on rohkelt rahvapärimusi. Veel tänapäevalgi seostatakse paika ufodega, teiste kosmiliste tsivilisatsoonidega.

Mahtra mõisa asukohta ja 14. juunil 1858. aastal toimunud lahingu paika tähistavad üksnes säilinud maakividest mõisaait ning 1933. aastal püstitatud mälestussammas lahingu 75. aastapäeva tähistamiseks. Sambalt võisime lugeda: “Siin võitles Eesti Talupoeg Tõe, Õiguse ja Vabaduse eest”. Lähedalasuva mõisatiigi puhastamisel on välja tulnud ahelaid, käeraudu, purunenud viglaharusid. Eesti riigimees Jaan Tõnisson on öelnud:” Mahtra sõda oli Eesti Vabadussõja eellahing”.

Aeg oli minna lähemaid mõsaid vaatama -  Atla mõisakompleks ja suur park selle ümber on taastatud perekoduks, omanik tegeleb tarbekeraamika valmistamise ja müügiga.  Mõisa endises viljaaidas avatud  mõisakeraamika poes imetlesime   maitsekaid valgest ja pruunist keraamikast kööginõude komplekte. Igaüks leidis siit midagi kojuviimiseks! Mõisaring jätkus lõunaeinega Arturi trahteris endise Valtu mõisa kõrvalhoones. Mõisa peahoone, Eesti klassitsismi üks tippteoseid hävis 1905. aastal ja hiljem lammutati maani maha. Mõis on seotud Arthur-Aleksander Lossmanni (1877-1972), Eesti kõrge sõjaväelase ja arsti nimega, kes on sängitatud Tallinna kaitseväe kalmistule Vabadussõja kõrgemate juhtide memoriaali, kuhu varem olid maetud ka Johan Unt ja Ernst Põdder. Eemal, Keila jõe ääres, paistis erastatud tühi ja hooletussejäetud, plankudega kinnilöödud uste-akendega Hõreda mõis, mis kunagi oli Eesti stiilipuhtaim klassitsistlik ehitis, endise tsaari-Venemaa loodeosa üks kaunemaid. Tühjad  on ka erastatud Maidla ja Ingliste rüütlimõismõisad. Alu rüütlimõisas imetlesime maalilist tiikide ja sildadega parki, mõis ise   (esmateated 1409. aastast) on kuulunud Uexküllidele, Wrangellidele, Rosenitele, Tiesenhausenitele.  Häärber on Eesti üks omapärasemaid neogooti stiilis, meenutab pigem uhket lossi kui maamõisat, on täielikult taastatud.  Kui hakati rajama raudteed, ei lubanud viimane mõisaomanik, Otto von Lilienfeld, seda ehitada läbi oma maade – segavat tema und!  Nii andis ehituseks loa tema naaber, Valtu mõisnik, kes Lilienfeldi meelehärmiks sai raudtee tõttu pururikkaks. Alu mõisa peahoone on 1999. aastast Eesti Kaitseliidu omanduses. Väljasõidu kõige muljetavaldavam rajatis on pargis seisev mälestussammas vabadussõjas langenute mälestuseks - laotud kokku okupatsiooniaastatel puruks pekstud mälestusmärkide kiviplokkide osadest, ikka selleks, et rahva mälu oma ajaloost puhastada ja võõraga asendada. Inimesed omal algatusel otsisid välja, vedasid kohale seni peidus olnud kivitükid, kogusid raha ja leidsid omal jõul ka meistrid tähtsa töö jaoks. Paljukannatanud kivid võisid oma väärikat ülesannet täitma hakata 26. juunil 2010. Nii sündis mälestusmärk kõigile Eestimaal lõhutud sammastele. Seda lugu peaks lugema oma ajalooõpikust ka  iga meie koolilaps!

Vanimad kirjalikud andmed Rapla kohta pärinevad 1241. aastast. Linnaõigused sai Rapla alles 1993.aastal. Jalutasime piki Vigala jõe kaldapromenaadi, piki päikeses säravat ja rahulikku peatänavat (oli ju pühapäeva kaunis õhtupoolik) linna sümboli, kahe torniga kiriku suunas. Rapla on Raimond Valgre noorepõlvekodu, siin on sündinud Anne Veski, Märt Avandi, kasvanud Priit Võigemast, Enn Kraam. Peatänaval kohtasime kahte isevärki skulptuuri – ühel pool tänavat seisab Alu mõisahärra puukuju, ta ütleb igal täistunnil saksa keeles kellaaega, temale vastab teisel pool tänavat eesti keeles kuningriiklaste poolt Raplale kingitud metallist Linna Pea. Paekivist uusromaani stiilis kirik (projekteeris Rudolf von Engelhardt) valmis 1901. aastal ja on ainuke 2-torniga maakirik Eestis. Kiriku oreli valmistasid orelimeistrid  vennad Kriisad 1939. aastal. Rapla kirikust on saanud alguse  iga-aastane kirikumuusika festival, mis nüüd on laienenud paljudesse kirikutesse üle Eesti. Vaikses kirikaias  kõrgete elupuude vahel paistavad 17. sajandi paekivist rõngasristid ja Jaan Koorti 1923. aastal tahutud 6-meetrine Saaremaa  dolomiidist monument Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenud Rapla kihelkonna meestele, samas kõrgub 1816. aastal istutatud Priiuse tamm. Kirikaias puhkasime jalgu, tegime ühisfoto Eesti orelimuusika suurkuju Hugo Leppnurmele pühendatud pingil. 

Teel Purkusse möödusime Raikküla rüütlimõisa ansmblist, mille 15 hoonest on säilinud 14. Mõisat ümbritsevasse inglise stiilis parki rajasid viimased omanikud, Keyserlingid, Eesti esimese kiviktaimla. Alexander von Keyserlingi eluajal külastas korduvalt Raikküla mõisa ka tema sõber, Saksamaa kantsler Otto von Bismarck. Alates 2000-ndest aastast on mõis eravalduses ja seda on hakatud restaureerima.

Väikese Purku küla vanas koolimajas külastasime Eesti Huumorimuuseumit, asutatud 1. aprillil 2016. Naljasõprade abiga on entusiastid kogunud Eesti humoristide ja karikaturistide loomingut ning palju muud huumoriga seotud materjali. Nalja pakkus meist paljudele eksponaat “Kahemehesaag”. Siin korraldatavad huumoriõhtud on saanud rahva seas väga populaarseks. “ Nalja pole kunagi liiga palju ja naer on terviseks, kui naerad õigel ajal ja õiges kohas” arvab meie giid. Purkus on elanud armastatud Eesti näitleja Ants Lauter ja siitsamast on pärit ka legendaarne arstiteadlane patoloogilise anatoomia professor Albert Valdes.  

Möödasõidul Põlma tuulikust, mis 1990-date algupoolel oli populaarne einestamiskoht, teatas giid Pille, et hilisemad tegevused pole enam edukad olnud – veskis kummitavat ammuse peremehe vaim, kes keeravat äri alati tuksi. Kohale olla kutsutud isegi nõiad  tigeda vaimu väljaajamiseks. Võitlus vaimuga jätkuvat.

Sõidul läbi iidse Kalbu küla (esmateated aastast 1241) saime teada, et siit on pärit paljud Eesti tuntud isikud – Jaan ja Paul Rummo, tantsupedagoog Ullo Toomi.  Kalbus nägime ka kuulsa seikleja ja mõisaröövli  Rummu Jüri sünnitalu. Mehel olevat tagaajajate eest igal korral õnnestunud põgeneda. Selleaegsed seitungid kurtsid, et “mõistmata rahvas” hoidvat teda “läike pärast, mis tema kelmipea ümber hiilgab”.  Rummu Jüri oli 23-aastane, kui ta Siberisse saadeti ja sinna ta jäigi. 

Kehtna-Põlma tee ääres asub 1854. aastal ehitatud madal torniga Kehtna Peetri puukirik, rahvasuus  tuntud kui kabeli- või nukukirik. Väikese ja armsa pühakoja sisemus on valgusküllane ja hubane, kaunistatud puitnikerdustega, võlvlagi on puidust. Pinke katavad Rapla koguduse käsitööringi naiste osavate näppude poolt valmistatud istmepadjad.  Kirikuõpetaja, kes meid vastu võttis, on siinset kogudust teeninud aastakümneid. 1922. aastal kiriku juurde rajatud kalmistul on elupuud aastatega sirgunud võimsaks ja varjuliseks metsaks, eriliseks teeb selle kalmistu matuste asetus hauaplatsidel. 

Õhtu eel uudistasime Kehtnas Eesti ainsat tühjana seisvat täielikult korrastatud mõisahäärberit, mis on erakätes ja müügiks juba pikemat aega. Mõisa peahoone annab tunnistust kunagisest suurejoonelisest mõisaansamblist, mis rajati Viettinghoffide poolt 1485. aastal. II maailmasõja eelsel ajal tegutses siin Kehtna kõrgem kodumajanduskool. Sõjajärgsetel aastatel koolitati põllumajandusspetsialiste, kolhoosiesimehi, parteitöötajaid, hiljem maaparandusspetsialiste. Mõisapark on üheaegselt loodus- ja muinsuskaitse all. Parki on istutatud aegade jooksul mitmeid nimelisi puid. Peahoone läheduses avastasime 1933. aastal president Pätsi poolt istutatud tamme.

Pikk ja muljeterohke päev oli õhtule jõudnud, ees ootas pikk kodutee Tartusse, niisiis  turgutasime end tassikese kohviga “Head aega, Raplamaa” Kehtna hubases kohvikus.

 

Täname TAL eestseisust, meie sekretär Annet, giid Pillet Raplamaalt, meie toredat bussijuhti meeldejääva kultuuri- ja ajalooürituse suurepärase organiseerimise ja teostamise eest!

Ootame uusi põnevaid ettevõtmisi!

 

Milvi Topmann

TAL liige

 

Pildid Aime Meos; Maire Mägi; Tiia Voor; Kairi Luik; Anne Krips.

 

Please publish modules in offcanvas position.