Taasavastamas Eestimaa looderannikut 09.06.2015

Taasavastamas Eestimaa looderannikut.

Tartu Arstide Liidu traditsiooniline kevadine väljasõit sai sedapuhku teoks 9. mail, nüüd siis Loode-Harjumaale. Väljasõitude seltskonda ühendab huvi oma maa kultuuri, ajaloo ja looduse vastu. Üha enam oleme veendunud, et avastamisväärset, säilitamist väärivat leidub meil enam kui küllaga. Reisi kordaminekut toetas suuresti imeilus päiksepaisteline kevadilm. Pikk bussisõit Tartust Keilasse lendas kolleegidega vesteldes lausa linnutiivul. Seal jätkasime oma avastusretke koos suurepärase kohaliku giidi Arne Timmiga.

Selgus, et Keilat on juba esmakordselt mainitud Taani Hindamisraamatus 1241. aastal. Linna keskväljaku, ajaloolise turuplatsi, lähedal peatusime Keila Miikaeli kiriku juures, mis on Harjumaa suurim keskaegne maakirik. Kirik rajati 13. sajandi esimesel poolel puidust, mis aga 1558. aastal Liivi sõja ajal rüüstati ja purustati, taastamine kestis ligemale 40 aastat. Pühakoja torn on Põhja-Eesti maakirikute seas üks kõrgemaid – 50 meetrit. Kirikaias on näha ümbruskonna mõisnike matusekabeleid ja 17. sajandist pärinevaid rõngasriste, mis viitavad Rootsi aja talupoegade heale elujärjele. Vanade kohalike meistrite suurepärast tööd võisime näha veel praegugi – kirikaia säilinud piirdemüüri metallsepisväravate näol.

Peale väikest kohvipausi jätkus tutvumisreis mööda Paldiski-Padise maanteed Pakri poolsaare suunas. Peatselt hakkasid paistma suurejooneline Padise mõisa peahoone ja selle taga pooleldi taastada jõutud Padise klooster. Giidi elav esitus manas silme ette pildid, kuidas 1305. aastal andis Taani kuningas Dünamünde munkadele loa kindlustatud kloostrikompleksi rajamiseks siia Maarjamaa pinnale. Kloostrit ehitati vaheaegadega üle 200 aasta. Jüriöö ülestõusu ajal 1343 pandi klooster põlema ja kõik mungad tapeti. Hävingust saadi üle alles 1370. aastate paiku. 1662. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf Padise kloostri Riia bürgermeistrile Thomas von Rammile, kelle suguvõsa kasutas kloostri kirikut eluhoonena ligi 150 aastat. Kui 1766. aastal klooster põles, ehitati 1770-ndatel uus Padise mõisa peahoone. Selles hoones olla praegugi aeg-ajalt kuulda liikumas kurblikku kummitust. Von Rammide aadlisuguvõsa kätte jäid Padise mõis ja klooster kuni võõrandamiseni 1919. aastal.

Ja juba paistiski kätte Paldiski laht ja mitte kaugel, Kurkse sadamas, seisab mälestuskivi 11. septembril 1997 Kurkse veealuste hoovustega väina ületamisel 14 uppunud Balti rahuvalvepataljoni luurerühma liikme mälestuseks.

Meie tee viis aga edasi, Harju-Madise Mattiase kirikuni, mis kõrgub üksildasena Paldiski lahe äärsel rannaastangul, 35 meetrit üle merepinna. Esmakordselt on kirikut mainitud 1296. aastal ja selle ajaga on meri astangu alt taandunud 500 meetrit. Miks kannab kirik püha apostli Mattiase nime, pole teada. Legendi järgi ehitas kiriku keegi kapten Mattias, kes siin merehädast pääses. Legendi teeb usutavaks kiriku asukoht otse rannaastangu äärel, merele suunatud peauks ja kantsli kõlaräästast ehtiv päikeseratas, mis ühteaegu meenutab ka rooliratast. Kiriku kellatornis on majakatuli. Kirik koos ümberkaudse maaga kuulus samuti Rammidele. Külastasime kirikaias asuvat von Rammide suguvõsa unarussejäetud matmispaika. Leidsime üksmeelselt, et oleks ülim aeg pöörata tähelepanu meie ajaloos oluliste rahupaikade korrastamisele ja tutvustamisele. Siin on olnud õpetajateks kuulsate nimedega vaimulikud, nende hulgas aastail 1641–1684 endine Tallinna Toomkooli rektor ja Toomkiriku õpetaja magister Johann Forselius, eesti rahvahariduse rajaja Bengt Gottfried Forseliuse isa. 1683. aastal alustas siin tegevust talurahvakool. 1694. aastal olevat Madisel osanud üle 200 poisi lugeda ja koraale laulda. Eestimaale ja siinsele kirikule esimene ränk katsumus oli Põhjasõda, mil kirik jäi suletuks. Teine ränk hoop kohalikule vaimu- ja kultuurielule saabus 1946. aastal, mil Punaarmee okupatsioonivägi alustas pastoraadi lammutamist, sellele järgnesid rüüstamised, röövimised – kirik lagunes. Möödunud sajandi 80-ndatel koos kiriku taastamisega taastus ka koguduse vaimne tegevus – 1984. aastal paigaldati kiriku lähedale eesti rahvakooli asutaja Bengt Gottfried Forseliuse sünnipaika tähistav mälestuskivi. Liigutav oli näha, kuidas oma kodukohast hoolivad kohalikud elanikud istutasid maantee äärde noori puid.

Edasi sõitsime Paldiskisse – pindala suuruselt Eesti teise linna, 4000 elanikku, neist 25% eestlased. 17. sajandil ehitasid rootslased siia sadama. Pärast Eestimaa vallutamist Põhjasõjas alustas Peeter I 1715. aastal oma kavandite alusel kindlustatud sadamakompleksi ja 3 aastat hiljem ka linna ehitamist. Kindluse, linna ja sadama ehitusel töötasid Venemaalt pärast Pugatšovi mässu mahasurumist ja karistamist välja saadetud sunnitöölised. Algselt plaanitud suurest kompleksist valmis ainult Pakril asunud 13 meetri sügavuse vallikraaviga ümbritsetud ja 5 kolmnurkse bastioniga kindlus, mis raiuti välja paekivist. Nüüd on see paik kõrge rohtunud küngaste ahelik, nn. „muulamäed“. Siit avanes meile väga hea vaade Paldiski põhjasadamale.

Meie retk jätkus kõrgel Uuga paekaldal, mis kerkinud merest umbes 7000 aasta eest ja mille kõrgus neemetipul ulatub 25 meetrini. Pangal seisva 52,3 meetri kõrguse paekivist tuletorni taga on säilinud lagunenud betoonist ja raudarmatuurist tontlikud militaarrajatised 1940. aastast. Paekalda kohal Rätsepa talus sündis 1855.aastal ja veetis oma lapsepõlve kujur ning eesti rahvuslikule kunstile alusepanija Amandus Adamson.

Tagasitee Pakri neeme tipust viis meid mööda Leetse mõisast, mis 17. sajandist alates oli tunnustatud suvituskoht Peterburi aadliperedele. Siin kohtusid umbes kaks aastat enne I Ilmasõda vene keiser Nikolai I ja saksa keiser Wilhelm II. Nõukogude okupatsiooniajal asus siin tuumarakettide juhtimiskeskus. Kui Punaarmee 1994. aastal kohalt lahkus, põletati mõisa hooned maha. Nüüd püütakse mõisasüdant tasapisi taastada.

Märkamatult olime jõudnud Lahepera laheni. Siiakanti jäävad liivarandadega Klooga ja „laulvate liivadega” Laulasmaa. Laulasmaa puhkekeskus pakkus meie seltskonnale kosutava lõuna ja siis jätkasime teed Keila-Joale. Siia looduskaunisse kohta, kus Keila jõgi laskub klindipangalt 6 meetri kõrguse ja 70 meetri laiuse joana, rajati 17 sajandi algupoolel mõis, mille omanikud vahetusid tihti kuni 1827. aastani, mil vene keiser Nikolai I kinkis Keila jõe suudmealal olevate mõisate maad krahv Alexander von Benckendorffile. Krahv lasi mõisakeskuse esinduslikult välja ehitada. 1833. aastal valmis uus härrastemaja, mille sisseõnnistamisel viibis ka keiser Nikolai I koos abikaasaga. Mõisa peahoone, projekteerija Peterburi arhitekt Andreas Stackenschneider, oli üks esimesi neogooti stiilis ehitisi Eestis. 1869. aastal läks mõis krahv Alexander von Benckendorffi tütre Maria ja tema abikaasa, vürst Grigori Petroviš Volkonski omandisse. Volkonskite kätte jäi mõis kuni 1919.aasta maareformijärgse võõrandamiseni. Taasiseseisvumise järel on mõisakompleks olnud korduvalt enampakkumisega müügil, nüüd on see erakätes ja mõisa peahoone koos mitme kõrvalhoonega ka juba taastatud, kuid lähema ümbruse kujundusilu ja suursugusust võib veel siiski aimata. Kahekorruseline paekivist loss lummab oma lihtsa majesteetlikkusega, mida rõhutavad teravkaaraknad ja tagakülje nurgast kõrguv sakmelise rinnatisega torn. Lossi jõepoolsel küljel on lai trepp, mille külgedel valvavad kaks valgest carrara marmorist lõvi. Neogooti stiilis on kujundatud ka interjöör: uksed, seinapaneelid, valgustid, mööbel. Möödunud aegade hõng oli eriliselt tajutav kahes ruumis - Alexander von Benckendorffi väikeses kabinetis ja kumeras sammastega, muusikatoas. Muljeterohkele kultuuri- ja loodusmatkale pani punkti kevadkontsert mõisa esinduslikus portreede saalis. Keelpillikvartett Prezioso esitas Vivaldi, Piazzolla, Šostakovitši, Prokofjevi, Dvor faki, Mozarti loomingut, vahepalu luges näitleja Peeter Volkonski.

Suur tänu TAL eestseisusele, sekretär Anne Kripsile ja giid Arne Timmile väga põneva ning sisuka reisi korraldamise ja läbiviimise eest! Tõdesime üksmeelselt, et oleme suuresti osa saanud Eestimaa ajaloo-, loodus- ja kultuuripärandist.

 

Milvi Topmann
Tartu Arstide Liidu liige

 

Fotod Enn Libalt, Anne Kripsilt, Maire Mägilt ning Milvi Topmannilt.

Please publish modules in offcanvas position.