Tartu Arstide Liit käis Setomaaga tutvumas 19.05.2012

TAL kevadväljasõit toimus 19. mail Setomaale.

Giidiks oli TÜ inimgeograafia ja regionaalplaneerimise õppetooli teadur Taavi Pae, kelle huviks on kultuuriliste erisuste ajalooline areng eri piirkondades, sh pühakodade ja kalmistute kujunemine ning paiknemine.


Esimene peatus – Mooste (Moisekatsi) mõis – üllatas kauni häärberi ja paljude renoveeritud hoonetega. Mõisaküünist on saanud mahukas tipptasemel heli-ja valgustehnikaga folgikoda 500 külastajale mitmesuguste suurürituste korraldamiseks. Iga aasta aprillis toimub siin rahvamuusikatöötluse festival „Moisekatsi Elohelü“. Endises karjalaudas tegutseb restauraatorite koda, kus tutvustati põhumajade ehitamise tehnikaid, palkseina viimistlemist savi- või lubikrohviga, kohalike looduslike ehitusmaterjalide kasutamist jm. Valitsejamajas tegutseb Mooste Kunstikeskus MoKS. Puutöökojast on saanud külalistemaja, kus peale majutusruumide on ka seminariruum ja toimuvad töötoad. Veskiteatris tegutseb kohalik näitetrupp. Renoveeritud on ka sepikoda ja käsitöökoda. Varsti valmib veel rahvamuusikakeskus ja tervisekeskus. Mooste mõis on üks terviklikumalt renoveeritud hoonestusega mõisaid Eestis.

Hommikukohvi jõime eraomandis olevas ainulaadse arhitektuuri ja kauni interjööriga mõisa vanas viinavabrikus, kus tegutseb Eesti Fototurismi Keskus. Avarad pidulikud ruumid sobivad pidulike sündmuste korraldamiseks. Kõikide pilku püüdis fuajee kõrges laes rippuv 770 napsiklaasist kokku pandud lühter.

Järgmine peatus tehti Leevaku hüdroelektrijaama juures. Nautisime kaunist ilma ja Võhandu jõe kevadilu. Elektrit hakati Leevakul tootma juba aastal 1917. Sõja käigus lasti hüdroelektrijaam õhku. See taastati 1947. aastal tollaste kommunistlike noorte esimese lööktöörajatisena. Kirjanduslikult tegi selle tuntuks Juhan Smuul poeemiga "Järvesuu poiste brigaad". 1967. aastal jaam seisati, kuid 1993. aastal taas käivitati ja praegu annab jaam elektrit ümbruskonna tarbijatele. Leevakul saime vastuse ka viktoriinidel sageli esitatud küsimusele – kus asub Eesti kõige kõrgem saunakorsten? Nimelt 1923. aastal ehitati Leevakule kõigepealt tellisevabriku jaoks kõrge korsten (50,3 m). Vabrik ise pidi kohaliku tooraine baasil suures koguses telliseid, pottkive ning drenaažitorusid tootma hakkama, kuid ettevõtmine ebaõnnestus mitmetel põhjustel. Korstna päästis 1947. aastal see, et ei leidunud küllalt pikka trossi korstna mahatõmbamiseks. Kunagi korstna jalamisse tehtud saun köeb vahetevahel siiani.

Räpinas oli huviobjektiks paberivabrik, mille ajalugu algab 1728. aastast kui Võhandu jõele ehitati tamm ning selle lähedusse tellisevabrik. Tellistest ehitati sae-, jahu- ja paberiveski, mis tarvitasid jõuallikana vett. Tegu oli Euroopas haruldase lahendusega, kus ühel paisul töötas kolm erinevat veskit. Paberivabriku hoone, mis praeguseks on läbinud mitmeid ümberehitusi, kuulub Euroopa ainulaadsemate tööstusarhitektuuri näidete hulka. Tänapäeval on AS Räpina Paberivabrik arenev ettevõte, mis kasutab toorainena vaid Eestist kogutud vanapaberit. Toodetakse erinevaid pabereid ja pappe, kunsti- ning kontoritarbeid.

Järgmise peatus oli Setomaa piiril Võõpsu tsässona juures. See asutati arvatavasti 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses Püha Nikolausi auks. Dendrokronoloogilised mõõtmised annavad praeguse tsässona hoone (renoveeritud 2011. a) tõenäoliseks ehitusajaks 1710. aasta. Tsässonad on ainulaadsed väikesed (6-10 m2) palkidest õigeusu külakogukonna pühakojad (palvemajad), kus küla kõige vanem mees või külavanem pidas pühadel, pühapäevadel ning erilistel sündmustel tunniteenistusi ehk tsässovnaid. Siit tuleb ka eestikeelne nimetus tsässon (vk ??????a).

Võõpsust keerasime vasakule ja jätkasime teed mööda endist Peipsi järve põhja – Lüübnitsa hoiuala, mille põhiväärtused on ulatuslikud madalsood ja rohumaad oma kaitsealuste liikidega. Nüüdisajal on need alad enamjaolt võsastunud. Peagi jõudsime Beresje külla, mis on Setomaal ainus küla, kus tänaseni elavad vanausulised ehk staroverid. Küla on tavapärane Peipsiäärne kaluriküla, kus talud asetsevad ridadena Lämmijärve kaldaga rööbiti. Küla lõpus on külakalmistu – vanausuliste matmispaik. Siin tutvustas giid meile vanausuliste elamis- ja matmiskombeid, nende risti tähendust jm. Saime teada, miks vanausulised panevad risti kalmul jalutsisse (ülestõusmise korral on sellest hea kinni haarata). Edasi sõitsime läbi Lüübnitsa küla Lämmijärve randa ehitatud linnutorn juurde. Tornist (12,5 m) avaneb kaunis vaade järvele ja seal asuvale kahele Venemaa saarele – Kolpinole ja Mtešile – ning ümbruskonna küladele – Beresjele (vanausulised), Lüübnitsale (venelased) ja Audjasaarele (setod), samuti avarale sookaitsealale.

Edasine tee viis meid läbi Setomaa Vastseliina Piiskopilinnusega tutvuma. Mikitamäel nägime nn „ääremaa“ viletsust: mahajäetud talud, võsastunud põllumaad, tühjaks jäänud paneelelamud endiste ühismajandite keskustes, maastikku risustavad suurfarmide lagunevad hooned. Eesti kagunurgas avanes meile aga miljardikroonivaade Euroopa väravale itta - eelmisel aastal valminud 92 hektaril asuvale Koidula raudtee-piiripunktile, mis on üks moodsa¬maid raudteejaamu Euroopas. Kogu projekt läks maksma 70 miljonit eurot. Meremäe mäe tornist (kõrgus maapinnast 18m, merepinnast 234,5 m) avanes lai panoraam 50–70 km raadiuses erkkollaste rapsi- ja roheliste orasepõldude ja rohumaadega, üksikud sinised järvesilmad nende keskel. Siit oli nähtav nii kogu Setomaa kui ka Petseri kloostri kuplid ja Pihkva järv.

Vastseliina piiskopilinnuse jalamil tervitas meid endise Piiri kõrtsi ees keskaegses riietuses rüütel ühes oma daamiga – sedapuhku peoriietuses. Vaadates nende saabaste kaarjate ninade pikkust peaksid nad olema üsna jõukad. Kõrtsihoone on suursugune ja ilus. Laastukatus ja seinad, maakivi ja telliskivi mosaiikne kivisein ning massiivsed sambad kõrtsimaja keskel jätavad hoonest tõeliselt härrasliku mulje. Sammaste vahele on seatud hobuvanker, mida ehib lillepeenar. Meid juhatati uhkesse kahekorruselisse keskaegsesse kõrtsiruumi. Siin pakutakse ajaloolisi roogasid ehedal kujul, võimalust mööda kohalikke aia- ja metsaande kasutades. Tutvustatakse eesti talupoja toidukultuuri ja erinevaid roogasid. Meie eineks oli palveränduri kõhutäis: eelroaks karask munavõiga ja ürdijuustud, põhiroaks aedvilja-lihasupp sepikuga, magusaks munakook ning joogiks kali ja mahl. Leib on tehtud eelkõige odra– ja mitmevilja jahudest, juustu retsept pärineb eesti taluperenaise käsikirjalisest retseptikogust 1930–ndate algusest. Siit saab ka tellida keskaegset söömaaega, nagu linnuseisanda lõunat, kloostriõdede menüüd või leiba ja leivakõrvast Vana-Võrumaa moodi. Edasi jagunes reisiseltskond kaheks: üks rühm alustas piiskopilinnusest, teine aga äsjarenoveeritud kõrts-külastuskeskusest.

14. sajandist pärit Vastseliina ordulinnus rajati Tartu piiskopi ja Liivimaa ordumeistri poolt tähtsa Riia–Pihkva kaubatee äärde Piusa ja Meeksi jõe vahelisele neemikule, olles looduslikult piiratud kolmest küljest veetõkkega. Tänu ümberehitustele ja laiendustele kujunes see võimsaks piirilinnuseks. Linnusel on olnud palju eri rahvustest isandaid. Lõplikult hävitati linnus Põhjasõjas (1702) venelaste poolt. Linnuse elus on usul olnud väga tähtis koht. 1353. aasta septembriööl olla linnuse kabelist kuuldud ilusat muusikat, küünlad süttinud iseendast ja valge rist hõljunud igasuguse toeta õhus. Keskajal on Vastseliina linnus katoliku maailmas tuntud palverännakute sihtkohana. Siin kummardati lossikabelis asuvat püha risti; kabeli külastus andis patukustutuse teatud ajaks. Vanim ehitus linnuses on peatorn, millest on säilinud kuni paari meetri kõrgused 4,5 m paksused maakivist müürikatked. Suhteliselt hästi on tänaseni säilinud hobuserauakujuline suurtükitorn, mille välisküljel on märgatav Valge Risti kujutis, inspireeritud pühast imeristist. Säilinud kirdetorni on rajatud vaateplatvorm.

Piiri kõrts koos hobupostijaamaga on esmakordselt ära märgitud 1695. aasta teedeatlases. Kõrts turustas kohaliku mõisa toodangut ja oli peatumis- ning ajaviitekoht Riia-Pihkva kaubateel. Nõukogude korra ajal kasutati hoonet mitmel erineval otstarbel. Kõrts taasavati toitlustus- ja meelelahutusasutusena 1990-ndate algul. Praeguseks on Piiri kõrtsist kohalike eestvedamisel saanud modernne külastuskeskus, kus saab osa keskaja eluolust ja jagub tegevust kõigile. Tööd maksid 16 milj krooni. Igast väljapanekust ja ettevõtmisest õhkub ajalugu ja ennekõike keskaegsust, mida toetatakse erinevate lugude ja tegevuste ning isegi rõivaste ja söökide-jookide kaudu. Inforuumis seisab laua kõrval linnuse valvur, kõrtsiruumis istub salapärane posija. Parun von Liphartile kuuluva mööbli ja klaveriga on sisustatud tuba, kus von Liphart isiklikult istub koos lauluisa Kreutzwaldiga maailma asju arutades. Kostümeeritud kohalik giid tutvustas linnuse ajalugu, rääkis moest, rõivastusest, värvide tähendusest keskajal, tutvustas relvi ja nende käsitsemist. Prof. Lembit Allikmets proovis rüütli raudrüüd koos kiiver-visiiriga, millel kaalu 40 kilo, ja dr. Margit Närska riietus rõngassärki (16 kg). Külastuskeskusel on 40 keskaegset kostüümi, vastavad jalanõud ja aksessuaarid külaliste jaoks, et bussitäis rahvast saaks tunda end tõeliselt sellesse ajastusse sattununa. Hirmu- ja armutoas saime teada, kuidas Ivan IV ajas inimesi teibasse või milline nägi välja voorusevöö, mida mees pani oma naise kandma kui ise ära läks. Pigem kasutasid naised seda vööd sõjaajal, et ennast kaitsta. Vastseliina naised on peene näputööna ühiselt pika vaiba sisse peitnud Vastseliina ajaloo alates suurest paugust, lisades sinna juurde kõik legendid ja külajutud ning jättes vaiba otsa lahtiseks – aeg ju läheb edasi. Kõrtsi otsa kunagisse toidukeldrisse on ehitatud keskaja usuelu tutvustav kabel, aga miks ka mitte palvetamise koht. Dr. Margit Närska testi järgi on ruum hea akustikaga. Külastuskeskus pole ainult nautlejaile mõeldud, vaid see on ka koht, kus saab mitmesuguseid seminare ja muid üritusi korraldada. Tuleb vaid ette teatada.

Koduteel külastasime Piusa Savikoda. See on keraamikaateljee, kus külastajate silme all valmistatakse nii traditsioonilisi kui ka unikaalseid kunsti- ja käsitööesemeid. Meeldima hakanud eseme ostis nii mõnigi kaasa. Tartusse sõitsime mööda looduskaunist vana Võru-Tartu postiteed. Kahjuks ei jätkunud enam aega peatumiseks Eesti Maanteemuuseumis Varbusel, kus lisaks ekspositsioonile „Tee ajalugu“ on nüüd avatud ka uus ekspositsioon „Teeaeg“, mis on ajas ja ruumis lahtirullunud tee, kus liiguvad ajale jalgu jäänud ja tulevikusõidukid.

Oli imekaunis ja hariv kevadpäev. Suurimad tänud korraldajatele! Kohtumiseni sügisväljasõidul!

TAL väljasõitude fänn Astrid Saava

 

Please publish modules in offcanvas position.