Tartu Arstide Liidu liige käis jälle sügisreisil!

20. septembril kogunesid liikmed sügisesele väljasõidule, et üle vaadata Põhja – Eesti kaunimad paigad. Reisi sihiks võeti Sagritsa muuseum Karepal, Vihula mõis, Altja kõrts, Käsmu meremuuseum ja Viinistu kunstimuuseum. Ilm tõotas tulla meeldiv ja vihmavaba.
Esimeseks külastuspaigaks oli Toolse, kus vaadati linnuse varemeid. Saadi palju muljeid ja mälestusi kuulsatest inimestest kelle suvilad ja suvekodud seal piirkonnas paiknesid ja paiknevad. Imetleti sügisest merd.

Reis viis edasi Karepa külla Kalame tallu Richard Sagritsa muuseumi. Tallu, kus läbi ajaloo sai näha elulaadi ja hoiakuid moodsa ajastu suvituskultuurini, iidse kalanduskultuuri ja lisaks veel Richard Sagritsa loomingut. Meie sealkäigu ajal anti meile teada, et rohkem ei suudeta muuseumi üleval pidada ja see suletakse kevadel. Karepa on meie põhjaranniku üks kaunimaid paiku – valge liivarand, männid, meri, kõrgete kallastega Selja jõgi. Ega asjata pole kogunenud just siia 20. sajandi algupoole kirjanikud, kunstnikud, muusikud, kes üksteise seltskonna nautimisele lisaks soovisid ka privaatsust.

Altja küla oli koht, kus viskasime kive soovide kivihunnikusse. See polnud sugugi väga lihtne, sest suurema soovi jaoks oli siis ka suurem kivi valitud aga, et see soov täide läheks pidi jalgade vahelt visatud kivi ka hunniku otsa pidama jääma. Lõunatada soovitame Altja kõrtsis, kus toidud rahvuslikud ja maitsvad.

Üheks järgmistest ja meeldejäävatest kohtadest mida külstasime oli Vihula mõis. See oli väga huvitava ja omapäraste hoonete, omapärase hoonete paigutusega mõisakompleks, millest osa valmis ja osa renoveerimisel. Sellest kujuneb üle Euroopaliselt külastatav ja silmapaistev konveretsi ja puhkekeskus. See ei kuulu Eesti firmale vaid on rahvusvaheline asutus. Seal paiknesid veskitammi ja kauni jõekääru ääres nii sild kui sillakesed, paviljonid, lehtlad, tuvimaja, palmimaja, õlimaja, peamaja ja palju muud, mille nimed kõik meelde ei jäänud, ka kaunid vanad puud oma võimsate võradega ja väärikas allee, mis kuulub minu arusaama kohaselt tõelise mõisa juurde. 2007. aastal algas kogu mõisakompeksi põhjalik renoveerimine ning 2011. aastaks restaureeritakse kogu mõis täielikult. Restaureerimise eesmärgiks on maksimaalselt säilitada mõisakompleksi ajaloolist ning looduslikku väärtust, andes samas hoonetele ja kogu mõisa-alale kaasaegse funktsionaalsuse.

Järgmisena suundusime Viinistu rannakülla, et imetleda näitusi, mis seal eksponeeritud oli ja on ning Valli Lember-Bogatkina näitus eraldi saalis, mis imponeeris oma värvide mängu ja suuruse poolest.

Peale kunsti nautimist jõudsime hämaras sügisõhtus Käsmu. Imetlesime pidevalt muutuvat küla ja selle kauneid renoveerimisel või renoveritavaid ehitisi. Külastasime randa, surnuaeda ja kuulsat muuseumi, mida kureerib fanaatikust mees Aarne Vaik, keda me küll sellel õhtul ei kohanud aga meid tervitas tema tütar, kuna isa oli läinud Tartusse.
Tutvustust endisaegsete kaptenite elust ja põhimõtetest, selgitas see küll mulle paljudki, seda, miks praegune elu on just selline nagu ta praegu on ja kuhu me välja jõudnud oleme. Aga see, et mehed välismaal tööl käisid pole Eesti jaoks mingi uus ja suur uudis. Põhiline oli vaid see, et siia tuldi tagasi, sest pere ja armsamad inimesed ja põhiline – kodu – ja sõbrad oli siin. Ehk tänu sellele me olemegi nii kaua siin väikese riigis elus püsinud aga kas ka edaspidi? Tundub, et kui meie riigis ja elus, inimeste tõekspidamistes ja hoiakutes väga põhjalikult ümber ei hinnata – kas ikka püsime veel ja kaua. Kui aga edasigi võlgu ja lihtsa raha ning teenimise lootuses elatakse, lootes, et raha tuleb tööta, või teiste tervise arvel kaubeldes, siis on vist midagi, mille üle sügavalt järele mõelda.

Meie reis lõppes hilja õhtul saabudes tuledes kodulinna.
Olime väsinud, meil olid tuulest ja värskest õhust õhetavad palged, kuid olime jälle millegi poolest rikkamad ja rahul. Mõtted keerlesid selle ümber, et ka perega võiks ikka ja jälle kaunil kodumaal suvel pikemaid/lühemaid ringreise teha ja kohti kus käia tundub olevat lõpmatult palju, oleks vaid aega ringi seigela, kas ratastel või jalgsi, kõigile oleks seal midagi, ikka vastavalt soovile.

Suurimad tänud meile selle meeldiva reisi korraldamise eest Margit Närskale ja tema abilistele, ja kindlasti meie Tartu liidu sekretärile Tiiule, kes ikka ja jälle meelde tuletavad ja meid tagant tõukavad osalema sellistel meeleolukatel üritustel. Mahajääjad on kindlasti millegi poolest vaesemad. Tänud meid terve päeva saatnud giidile Marusja Alinovale, kelle omapärane rannainimesele omane keel ja põhimõtted ikka ja jälle meeldivalt üllatasid võlusid ja kuulama sundisid. Erinevaid ilusaid ja olulisi kohti jäi meie teele palju, nii, et soovitan kõigile, teha sellesse kanti suvine reis Eestimaal
Kutsun teid kaasa kevadel, sest mingi uus mõte liigub korraldajatel peas ja ühelgi reisil pole olnud sellist tulemust, et midagi nagu poleks meenutada. Viitsige vaid osaleda ja te saate rikkamaks, kõik ju kasvõi salamisi ihkavad seda. See rikkus jääb kauemaks kui paber – tasub ju korjata.

Vaimustuses pilte vaadates ja järele mõeldes mõtteid kirja pannud liidu liige Kai Tamm.