Osoonravi Vitipalus - 16.10.2004

Meedikud osoonravil.

Kenal sombusel laupäeval viis Tartu Arstide Liit bussitäie oma liikmeid koos järeltulijatega sügisesse loodusesse. Matk algas Elva lähedal Vitipalu maastikukaitsealal, mis oma jääaja-tekkeliste pinnavormide ja rikkaliku taimestikuga esindab väikesele alale koondatuna kogu Eesti loodust. Inimene püüab siin võimalikult vähe sekkuda, seetõttu muutub mets mahalangenud puudest üha läbipääsmatumaks ja rabajärvi ähvardab kinnikasvamine. Järsakutest üles ja alla rühkides jõudsime 22 meetri kõrguse vaatetornini, mis oli valminud alles eelmisel aastal. Tornist avanes meeliülendav vaade Vitipalu rabajärvele ja Otepää-Kääriku suusarajale, kilomeetrite kaupa laiusid rohelised ja punakaskuldsed puudemassiivid.

Maastikukaitsealal on mitmeid väikesi järvi ja sellest voolab läbi kiirevooluline Elva jõgi. Laskumine mööda libedaid palkastmeid Elva jõe ürgorgu ja tagasironimine mööda järsku liivakallast pani nii mõnegi reisikaaslase lõõtsutama ja unistama vähempingutavast tööpäevast.
Vitipalu päriselanikke, kelleks on hirved, metskitsed, põdrad, kakulised, rähnid ja isegi üks kanakull, meil kohata ei õnnestunud. Nende vilkast elust andsid märku pruunid kuulikesed rohelisel samblal, suured metsakuklaste kuhilad radade ääres ja kitsede poolt pilbasteks näritud püstine palgijupp – soolak. Infotahvlid manitsesid vältima sipelgatele pealeastumist, sest need ühiskondlikud putukad peavad siis enamuse ajast kulutama langenute tassimisele oma surnuaeda ega saa tegelda pesa juurdekasvuga.. Loomaarmastust saime rahuldada Kutsari lemmikloomatalus, patsutades ratsahobuseid, sügades sarvilisi kitsi, silitades dalmaatsia koeri ja tervitades seitset kirjut kassi, kes, saba püsti , tulid põllult päevatöölt.

Edasi viis meid tee Hellenurme, kus veskitrepil ootas külalisi punapõsine rahvariietes veskiemand. Hellenurme vesiveski on ehitatud 18.sajandi lõpus, moderniseeritud eelmise sajandi 30-ndate aastate keskel ning töötas veskina ka nõukogude ajal. Paisjärve teisel kaldal paistavad veski õuele mõisahärra ja teadlase Middendorffi istutatud kerapajud ja vana mõisahoone. Kuigi veski on töökorras, ei paista veskiliste järjekorda kusagilt. Veski pannakse tööle vaid turistide rõõmuks. Veskiemanda kõlavahäälsel korraldusel hakkas mölder vilkalt jooksma kolme korruse vahel, sulgedes ja avades erinevaid luuke, tirides nööridest ja kangidest. Veskikivid mürisesid, veskimaja rappus ja kottidesse tuli seitset sorti jahu ja kliisid, mannamasinast aga puhast mannat. Veski muuseumis pakuti meie näljasele seltskonnale külma maapiima ja värskeid kliikukleid.

Tasapisi liikusime tsivilisatsioonihüvede juurde tagasi. Waide motellis kosutud ja veskist ostetud suveniirjahukotid käe otsas, jõudsime väsinute, kuid õnnelikena tagasi kodusesse Tartusse.

Ursula Koorits
Tartu Arstide Liidu liige

 

Please publish modules in offcanvas position.